Untsakad on ansambel, mille lugu algab ammustest aegadest — nii ammustest, et biograafia ja legend on ammu põimunud üheks suureks lõbusaks müüdiks. Ametliku versiooni kohaselt sündisid Untsakad tsaariaegsel Eestimaal vaesunud kaluriperekonnas, kus puudust tunti kõigest, isegi lauludest. Karjapoisipõlves lauldi regivärsilisi laulukesi ja mängiti, mida kätte saadi — kuni vanataat tuli ning viis magama.
- ja 20. sajandi vahetusel avastasid Untsakad suure tehnikaime — vändaga grammofoni. Sellega avardus repertuaar rahvalikelt lorilauludelt saksapärastele Modern Schlager lugudele, ja 21. sajandiks oli grammofonile juba lisaseade ehitatud, et kuulata ka CD-plaate ning nautida iiri punkfolgi bändi The Pogues loomingut. Nii ongi Untsakate muusika kokkuvõttes segu regilauludest, lorilauludest, modern-lööklaululust, sõjalauludest ja The Pogues'i vaimust — žanripiirid pole kunagi takistuseks olnud.
Mõni untsakas on tuntud ka sõjaka loomu poolest. Kus vähegi võimalik, aetakse rind kummi ja lastakse lahti vanad sõjalaulud sellest, "kuda vainlane taht meilt priiust võtta aga polevat saand" ja "kuda vanakurat Tapa jaamas tukkuma jäänd". See ei ole viha — see on uhkus, mis on mähitud hea huumorisoonega.
Praeguseks moodustavad Untsakad täpse läbilõike keskmisest eestlasest. Kui võtta kontserdil kuus suvalist inimest, leiab nende hulgast kolm muusikakooli direktorit, ühe raamatupidaja, ühe paadimeisei ja ühe audio-videovõluri — täpselt sama suhe nagu ansamblis endas. Üks neist on täiskarastane, ent tema pill on tehtud vanast viskivaadist, mis tasakaalustab asju kenasti.